ARVAMUS I Valitsus kohtleb meid nagu kerjuseid, kes ülemõistlikku nõuavad
29.september 2026
hendrik
Päästeliidu vabatahtlik päästja Hendrik Tali avaldas Delfis arvamusartikli päästjate palkade teemal.
Jürgen Ligi sõnas hiljuti, et talle ei meeldi toon, millega kutselised päästjad endale (õiglast) palka nõuavad. Samal ajal ei astu valdkonna eest välja siseminister Igor Taro, kes on parasjagu postitamas pilte Lõuna- ja Kagu-Eesti reisilt.
Teadmata igapäevaseid tööülesandeid ning olukorda põllul, ründab valitsus nii 1700 kutselist päästjat kui 3000 vabatahtlikku päästjat.
Natuke arvudest. 2025. aastal said Eesti päästjad ja demineerijad kokku 26 529 väljakutset, millest pääste- ja demineerimissündmusi oli 12 300. See tähendab, et keskmiselt oli ühel päeval päästjatel 34 väljakutset. Sündmused ise erinevad leebest kassi puu otsast alla toomisest suitsiidi sooritajate päästmise ja tulekahjude kustutamiseni. Lisaks veel, Eestis on praegu 71 kutselist ja 119 vabatahtlikku päästekomandot, mis moodustab vabatahtlikkest üüratu jõu riigi siseturvalisuse tagamisel.
Valitsus on nimetanud oma prioriteediks riigikaitset, mis on ka elanikkonna ootus. Samal ajal on riigi nägemus, et siseturvalisusesse lisaraha ei jagata või antakse väga vähe, kuid kohustusi lisatakse kulbiga.
Olles juba 15 korda päästeliiduga Ukraina päästjatele abi viinud – suhelnud päästjate ja päästeteenistuse juhtkonnaga – ning tean, et sõjalise kriisi korral on siseturvalisus olulisuselt teisel kohal. See hõlmab professionaalseid ja motiveeritud päästjaid, kriisireservi ning head varustust. Seda kõike saab vaid raha eest.
Samal ajal mõistan väikse riigi kodanikuna, et raha ei ole meil kunagi piisavalt, et kõigile rahulolu tagada, seega on riigieelarve alati prioriteetide küsimus. Seni on rahanduse olukorra leevendamiseks olnud meil umbes 1700 kutselisele päästjale toeks 3000 vabatahtlikku päästjat, kes aitavad tagada turvatunnet oma vabast ajast ja heast tahtest. Vabatahtlikud osalevad päästetöödel, hambad ristis, ainult sellepärast, et ilma nendeta polekski neil kogukonnas turvatunnet.
Vabatahtlikud päästjad on aga juba olukorras, kus kraabitakse sente kokku, et hoida päästekomandodes tuled põlemas ning varustus ja tehnika töökorras – rääkimata sellest, et ringi sõidetakse 1970ndate masinatega. Oleme olukorras, kus valitsuse prioriteet on julgeolek, aga sealjuures mõnitatakse siseturvalisust – valitsus kohtleb meid nagu kerjuseid, kes midagi ülemõistuslikku nõuavad.
Miks ma räägin valitsusest, mitte ainult Jürgen Ligist? Sest samal ajal on valdkonna esindaja siseminister Igor Taro reisil Kagu- ja Lõuna-Eestis, kust ta postitab pilte päästekomandodes ning vaikib Jürgen Ligi kommentaari asjus. Valdkonna liikmena võtan ma seda kui vaikivat nõusolekut, et siseturvalisus on praeguse valitsuse jaoks tülgastav vingujate kamp ja võiks kasvõi homme laiali joosta.
Tekib küsimus, kas vabatahtlik pääste peaks end mõneks ajaks arvelt maha võtma ja näitama, kui habras on meie päästevõrgustik, või piisab mõistlikust diskussioonist, kus väärtustatakse siseturvalisuse esindajad, kes niigi vähesega teevad Eestile üliolulist tööd.
Vabatahtliku päästjana arvan, et kutselised päästjad ei nõua midagi ülemõistuslikku ning valitsusel on aeg oma sõnadele ka kinnitust anda. Julgeolek on üks tervik, mille kõik mutrid vajavad töös hoidmiseks väärikas koguses õli.