Eripääste

Eestis on mõned eripäästega tegelevad vabatahtlikud ühingud

Eestis on viimase paarikümne aasta jooksul tekkinud mõned spetsiifiliste päästetöödega seotud ühingud. Näiteks on ühinguid, kelle vaev on kulunud veepäästekoerte kasvatamisele ja koolitamisele. Teine osa vabatahtlikke on treeninud koerad kadumaläinud inimeste otsinguteks ja varingute alla jäänud kannatanute leidmiseks. Lisaks on ühinguid, kes tegutsevad inimeste otsingute ja eritehnilise päästega, näiteks laskumisega sügavikku. Eripääste alla võib liigitada ka need ühingud, kes lisaks tuletõrjumisele reageerivad liiklusõnnetustele või omavad rasketehnikat, millega saab hädast välja aidata tavasõidukeid.

Ennetustöö

Eripääste ennetustööga Eestis sihipäraselt veel ei tegeleta. Pigem jagatakse elanikkonnale ohutusalaseid soovitusi valdkondlikult – marjulistel soovitatakse võtta kaasa laetud akuga mobiiltelefon, paljanditel ronijaid instrueerivad alpinismiklubid, talvel jääl käivatelt kalameestelt oodatakse, et nad tutvuksid põhjalikult ilmaolude ning jää paksusega.

Päästetöö

Eripäästjaid kaasatakse päästetöödele vajaduse põhjal. Piirkondlikel politsei- ja päästeameti keskustel on eripäästjate kontaktid, keda ühel või teisel puhul kas otsingutöödele või nööripäästesse kaasata. Praegu puudub statistika, kui suures mahus eripäästjate teenuseid Eestis kasutatakse.

 

Varustus ja hooned

Eripäästjad kasutavad peaaegu täielikult oma ühingu rahade eest soetatud varustust. Päästekoerte väljaõpe on iga omaniku isikliku töö ja pingutuse vili. Nööripäästjate karabiinid ja köied on soetatud enamasti omanike endi raha eest. Varustuse ladustamiseks mõeldud hoonetena kasutatakse tavaliselt oma isiklikke elamispindu.

Järelkasv

Kuna laiemad riiklikud programmid puuduvad, tekib eripääste järelkasv, kui reservpäästerühmadesse, alpinismiklubidesse ja koeraseltsidesse kaasatakse pered. Nii annavad vanemad oma kogemused tõhusalt edasi lastele.