//the Header

In memoriam Vello Virks

Pärast rasket haigust lahkus meie hulgast Järva-Jaani legendaarne pritsumees Vello Virks. Üle 60-aastase tuletõrjuja staažiga Vello oli Järva-Jaanis armastatud ja hinnatud kogukonna liige. Lähedased ja sõbrad aitasid Päästeliidul meenutada tema elukäiku ja tegemisi.

„Vello ei löönud ühelegi asjale risti ette. Ta tuli kaasa kõikide viguritega, mida me koos välja mõtlesime. Näiteks Viru väravate vahel pritsumeeste autosauna katusel tuletõrje roobades polka löömine. Sellest vägiteost jõudis pilt ka Den za Dnjomi kaanele. Pritsumehed ongi ühed parajad vigurvändad ja Vello oli ehe näide,“ meenutab sõpra Tuve Kärner Järva-Jaanist.

„Ta oli ka lahtiste kätega meistrimees ja korrektsuse musternäidis! Hari, kühvel ja tolmulapp olid alati tema kaaslased. Kui mingi töö lõppes, paigutas ta kõik tööriistad oma kohale ja pühkis kõik pinnad kenasti puhtaks,“ lisab Kärner. Meistrimehena oli Vello abiks tuletõrje- ja kinomuuseumide loomisel, vanatehnika varjupaiga rajamisel ning ka vanatehnika muuseumide keskuse valmimisel. Vello jagas koos Tuvega hüüdnime “muuseumipapa”.

LAPSEPÕLV

Vello sündis 1944. aasta 27. augustil. Sündis ta kolmanda ja noorima pojana Miralda ja Elmar Virksi perre. Oli pere pesamuna ehk seetõttu ka oodatud, armastatud ja hoitud oma vanemate ning pere vanemate laste poolt. Ees olid teda ootamas 2 vanemat venda Ülo ja Uno, kellega koos ta suuremaks sirgus.

Lähedased meenutavad, et Vello oli rõõmsameelne, heasüdamlik, kallistamishimuline poiss. Koos vendade ja sõpradega mängides möödus lapsepõlv. Sai joostud ja mängitud ja ehk koerustki tehtud. Sellele ajale omaselt käis mängimine ja töötegemine käsikäes.

Maast madalast tuli aidata vanemaid kodumajapidamises (tegeleda loomadega, rassida , põllul- ja aias, ja ka metsatööl mehe eest väljas olla). Nii kasvasid tolle aja lastest töökad ja tublid inimesed. Vello ei kartnud tööd elu lõpuni ja oli osavate kätega ning tehnikaga alati sinapeal.

HARIDUSTEE

Aastatel 1951-1959 õppis Vello tolleagse nimega Järva-Jaani Keskkoolis ja lõpetas seitse klassi nagu see tol ajal oli nõutud ja tavaline. Seejärel viisid ametiõpingud ta Paidesse. Aastatel 1959-1961 omandas ta töömehe tarkusi Paide Tööstuskoolis Nr 16, kus ta õppis ja lõpetas remontlukksepa eriala.

Elu jooksul läbis ta erinevaid täiendõppekursusi (autoehitus, tehniline teenindamine, Kamaz autojuhtide täiendõppe kursus, kombainerite kvalifikatsiooni tõstmise kursus, D-kategooria sõiduki juhtmisõiguse kursus jne).

TÖÖELU

Pikki aastaid töötas ta Järva-Jaani kolhoosis. Kõige kauem autojuhina Kamazi peal ja samuti sügiseti oli ametis kombainerina. Ta vedas veoautoga kõike mida kolhoosis tarvis vedada, mõõtis kilomeetreid lähedal ja kaugemalgi. Võttis kombainiga vilja, oli tubli hinnatud töömees.

Tollase autojuhina tuli tunda omaaegset tehnikat, masinaid ja mootoreid, neid ise hooldada ja parandada ja korras hoida.

Sellest ajast pärines ka põhjalik nõuka-aegse tehnika tundmine. Hiljem kujunes see eraldi huvialaks ja oli suureks abiks Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga toimetamiste juures ja vanatehnika muuseumikeskuse loomisel.

Teine pikaaegne töökoht oli Vellol Järva-Jaani valla bussijuhina. Nagu ta ise naljaga pooleks armastas öelda –  tema töötab Järva-Jaani vallas juhtival ametikohal. Vello oli eriti usin, tubli, täpne, kohusetundlik töötegija ja suur korraarmastaja. Ta oli sõbralik ning abivalmis kaaslane paljudele toredatele töökaaslastele, kellega suhtlus ja läbikäimine jätkus ka peale koostöötamise lõppu.

ERAELU

Oma tulevase abikaasa Sentaga kohtus Vello Hiiumaal, abikaasa kodusaarel, kuhu Vello oli Paide Tööstuskooli järgselt tööle suunatud. Esmakohtumisest Sentaga sai sõprus ja peagi süttis kahe noore vahel armastuse leek. Nagu lähedased meenutavad: arm jäi esialgu üürikeseks sest Vellot ootas ees hoopis sõjaväeteenistus, mis kestis tol ajal 3 pikka aastat, mil tuli olla ära kaugel suure Nõukogude Venemaa avarustes. Kroonusaapaid tuli kanda aastatel 1963-1966.

Ometi oli armastus noorte südameis kindel ja pidas kõikidele katsumustele vastu. Saatus viis kaks inimest taas kokku ja 1967. aasta jaanipäeval abiellus Vello oma armastatuga. 1983. aastal sündis neil tütar Linda. Väärib mainimist, et Vello oli alati paljude laste lemmik, keda teatigi põnnide seas „onu Vellona“.

TULETÕRJE ja TEHNIKAHUVI

Lähedased meenutavad, et Vello tundis juba nooruses huvi tuletõrje ja vabatahtliku tuletõrje seltsi tööde ja tegemiste vastu. Paide Tuletõrjeühingusse astus ta 1959.aastal ja Vabatahtliku Tuletõrje Ühingusse (VTS) 1962 juunikuus. Kogu  elu oli ta vabatahtliku tuletõrje ridades oma kaaspanuse andud ning väljakutsetele reaalselt appi tõttanud tuld tõrjuma.

Seltsiliikmetega sai tehtud hulgaliselt õpetus- ja ennetustööd vältimaks tuleõnnetusi. Kui Järva-Jaanis loodi 20 aastat tagasi Järva-Jaani Tuletõrje Selts oli Vello üks Tuletõrje Seltsi asutajaliikmetest. Lõi kaasa kõigis seltsi ettevõtmistes ja tegemistes. Ühe staažikaima Järva-Jaani pritsimehena on autasustatud Vellot mitmete Päästeameti ja Päästeliidu kõrgete autasudega.

Perekond meenutab, et Vello teine pere ja kodu olid tema sõbrad ja Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaik. Varjupaigas on oma kindla koha leidnud paljud teenistuse lõpetanud tuletõrjeautod. Nendega tegelemine (hooldus, remont, ümberehitamine) pakkus rahuldust ja ajaviidet. Vello oli inimesena väga seltskondlik ja hea kaaslane, hea laulu ja tantsumees.

Kaaslaste seas vanatehnika varjupaigas oli ta tunnustatud, kui eriti hea autosaunamees, kellega koos aastate jooksul sai osaletud lugematul arvul üritustel ja väljasõitudel. Tema kätetöö ja abiga valmisid sellised eksponaadid nagu kaminaauto, saunaauto, mitmed iseehitatud sõidukite renoveerimised.

Erilise hoolega suhtus ta ta ZIL 164 pritsiautosse, mis teda ka viimsele teele saatmas oli.