//the Header

Põlenguterohke suvi pani vabatahtlike päästjate jõuvarud proovile

Vabatahtlikud andsid sel suvel ennastsalgava panuse päästetöödesse nii isikkoosseisu kui oma tehnikaga. Kokku osales päästetöödel kokku 110 erinevat komandot – neist 55 riiklikku ja täpselt sama palju vabatahtlikke komandosid.

Päästetöödel osales kokku 406 vabatahtlikku, kelle jõuvarud pandi tõeliselt proovile, näiteks pikaajalisi metsa- ja maastikutulekahjusid kustutati keskmiselt ca 105 tundi, mis on veidi üle 4 ööpäeva. Neil päevadel unetunde ei loetud, kodu ja igapäevatöö jäi ootele, et osaleda päästetöödel.

Vabatahtlike panust tuleb hinnata kõrgelt, näiteks Vikipalu põlengu puhul, kus olid esimesena kohal Aegviidu vabatahtlikud, oli kohati just priitahtlike tegevus võtmetähtsusega. Alansi vabatahtliku päästekomando eestvedaja Ain Salupõld´i huvi tehnika arendamise vastu ja kuldsed käed on komando käsutusse loonud suurepärase võimekusega roomiktransportööri, mille ressurss oli raskesti ligipääsetaval maastikul hindamatu. Ain oma masinaga tegi viimase kümnendi kõige ulatuslikumal, Vikipalu põlengul, priitahtlikuna 115 töötundi, jõudes enda ehitatud masinaga sinna, kus kutseliste võimekusest jäi puudu.

Erakordselt kuumal suvel oli vabatahtlike päästjate isiklik elu kriitilisel piiril, sest väljakutseid oli palju, sealhulgas keerukaid, pikka aega kestvaid ning ressursimahukaid päästesündmuseid. Neil päevadel jäi uneaega napiks, pere ja palgatöö oli ooterežiimil. Jahutava rannabriisi nautimise asemel mindi palavasse metsa, kaitseks seljas musta värvi rasked roobad.

Samuti oli see suvi korralikuks kondiprooviks vabatahtlike päevinäinud tehnikale. Vaatamata sellele, et vabatahtlikud neid igapäevaselt hooldavad, parandavad, täiustavad ja mitmed mehed ka ehitavad, tehes silmad ette isegi mõnele kallile riigieelarvest soetatud erimasinale, on vabatahtlike kasutuses olevad päästemasinad keskmiselt 30 aastat vanad ega pea äärmuslikele tingimustele vastu.

Päästeliidu kui vabatahtlike päästeorganisatsioonide ühenduse üks oluline eesmärk on uute, kaasaegsete päästeautode hankimine ja vabatahtlikele päästjatele kasutusse andmine. Ennekõike soovime arendada meie tingimustele sobivad erineva võimekusega 4×4 või 6×6 päästeautosid või ATVsid maastikul aastaringseks liikumiseks. Metsa ja maastikupõlengute korral tuleb lisaks kõvakatteta teedele ületada põlde, tuisuvaaludes metsasihte või sügisvihmade tulemusel tavamasinale läbimatuks muutunud taluteid.

Paralleelselt Eesti metsa- ja maastikutulekahjudega toimusid Euroopas ulatuslikud tulekahjud nii Kreekas, Soomes, Rootsis kui Lätis. Juuni ja juuli olid keskmisest soojemad enamus Euroopas võrreldes keskmisega. Euroopa Keskkonnaagentuur on öelnud, et kuumalained ja põuaperioodid intensiivistuvad seoses kliimasoojenemisega veelgi.

Päästeamet määras suure tuleohuga aja üle-eestiliselt kahel korral, kestvusega kokku 40 päeva. Piirkondlikult jäi tuleohuga aeg kehtima kauemakski, kõige kauem kestis suure tuleohuga aja piirang Jõgevamaal – kokku 75 päeva. Maksimumtemperatuurid ulatusid enam kui 30 kraadini ning sademeidki oli poole vähem, kui tavapärane keskmine.

Intensiivsest suvest räägivad kõnekad faktid, et metsa- ja maastikutulekahjude arv suurenes kolme aasta keskmisega võrdluses 41 protsenti. Prügi, lõkke ja grilliga seotud tulekahjude arv 55 protsenti. Väikesed ja lokaalsed põlengud ei pruugi tunduda küll niivõrd tähtsad suurte maastikupõlengutega võrreldes, kuid väikesest prügikastipõlengust võib alguse saada suurem õnnetusjuhtum, nagu juhtus maikuus Tallinnas, kus põlesid erahoovis 14 sõiduautot.

Kaitseväe keskpolügooni põleng kestis seitse päeva, kohal olid viis riiklikku ja viis vabatahtlikku komandot, päästetöödel osales 116 päästjat, kellest 45 vabatahtlikud. Vikipalu metsapõlengul, mida külastas ka Eesti Vabariigi President Kersti Kaljulaid oli samuti kaalukas roll vabatahtlikel. 11 päeva jooksul olid päästetöödel abis 20 riiklikku ja 17 vabatahtlikku komandot. 262 riikliku päästjaga koostöös tegutsesid 85 vabatahtlikku päästjat komandodest, 56 kaitseliitlast, 66 inimest Reservpäästerühmast ja 296 vabatahtlikku inimest, kes olid reageerinud näiteks üleskutsele Facebookis – kõik tegid nad seda kurnavat tööd palavatel suvepäevadel oma vabast tahtest ning selle eest rahalist tasu saamata.

Kokku seitsmel korral oli sel suvel Eestis olukord, kus elupäästevõimekus oli kadumas. Mitme samal ajal toimuva päästesündmuse lahendamisel tekkis olukord, kus samal ajal, kui kogu elupäästev ressurss oli sündmustega hõivatud, lisandus uusi väljakutseid. Näiteks augusti alguses toimunud katla põlengule Ida-Virumaal sõitis kohale auto Tartust, mis on 161 km kaugusel, kõik lähemad komandod kustutasid kaitseväe keskpolügooni.

Seega on päästevõimekuse kitsaskoht ka inimene, õigemini piisava hulga päästjate, sealhulgas vabatahtlike päästjate puudumine. Kagu-Eesti on selle suve kontekstis kõnekas näide – kui inimesi pole piisavalt, siis on seda suurem koormus neil, kes saavad ja tahavad kogukonnas turvalisusega tegeleda. See ei tähenda ilmtingimata vaid rasket päästja tööd, vaid ka ennetamist, noortega tegelemist, oma päästjate koolitamist, nendele varustuse hankimist ja mõnigi kord ka lihtsalt hea sõnaga toetamist ja motiveerimist.

Just viimane – hea sõnaga toetamine ja motiveerimine, on olulisim. Neid inimesi ei motiveeri seda tööd tegema raha, seda nad lihtsalt ei saa, vaid ligimeste abistamine. Sel suvel osales kokku päästetöödel 110 erinevat komandot – neist 55 riiklikku ja täpselt sama palju vabatahtlikke komandosid. Päästeliidu kui vabatahtlike päästeorganisatsioonide ühenduse juhina on mul hea meel, et saime anda niivõrd kaaluka panuse. Ja me teame, et meid usaldatakse, seda näitab ka Siseministeeriumi üle-eestiline uuring, kus vabatahtlikest organisatsioonidest usaldati kõige enam just vabatahtlikke päästjaid (84 protsenti). Üks kõnekas moment sellest samast uuringust veel: vastajatest 54 protsenti pooldas seisukohta, et elanike turvalisuse eest hoolitsemine peaks kindlasti või pigem jääma politsei ja kutseliste päästjate ülesandeks. Inimeste endi aktiivsust kodukoha turvalisuse tagamisel pooldas pigem või täielikult 44 protsenti. Me lubame Päästeliidu poolt ka edaspidi, et anname oma parima turvalisuse tagamisel ja oleme võrdseks partneriks Päästeametile.

Kaido Taberland, Päästeliidu juhatuse esimees

 

Foto: Päästeliidu kogust

Arvamuslugu avaldati Lõuna-Eesti Postimehes 8.10.2018

Teeme Eestis elu ohutuks!