Eesti rahvakalendris on 10. august pühendatud tulehaldjas Lauritsale. Et tuli ettevaatamatute käes palju kurja sünnitab, oli tuletegemine sel päeval rangelt keelatud. Tulekahjude peletamiseks visati hommikul tare katusele vett.

Omal ajal oli laialt levinud rahvajutt, milles rehepeksu ajal saabub tallu Kristus koos  pühakutega – üks neist Laurits, tulevaldaja. Peremees palub külalisi appi, mispeale Laurits viljale tule külge pistab  ja seda loitsuga rahustades töö kiirelt ära teeb.  Järgmisel aastal otsustab peremees nähtut järele teha, et vili kerge vaevaga pekstud saaks. Rehi põleb maani maha.

Eks  leidu tänapäevalgi  „tarku peremehi“, kes mugavusest tuld üle kavaldada proovivad.

Jutustab  Peeter Böckler Rae Tuletõrje- ja Päästeseltsist:

„Helistab Suursoo külast üks mees, et mingu me igaks juhuks tuletõrjeauto ja poistega tema kõrvalmaja vaatama –  selle perenaine oli öelnud, et tal läinud põrand põlema aga kustutanud ämbritäie veega ise ära. Me läksimegi siis sinna ja tõesti oli põrandasse auk sisse põlenud. Selgus, et perenaine oli juba aastaid pliiti pikkade metsakuivade nottidega kütnud:  üks ots tabureti peal ja teine pliidi all.

Küsisin perenaiselt, et kuidas ta sellise juraka üldse põlema saab, mispeale too seletas, et toob metsast kuiva hakatust, paneb ajalehti ja läheb küll. Umbes ööpäevaga  põlevat see pliidialune 50 cm pikkune jupp ära ning siis lükkab ta notti jälle edasi.

Seekord aga juhtus puu olema parema põlemisega ning kukkus öösel -enne kui perenaine oleks seda hommikul pliidisuus edasi lükanud-  põrandale. Perenaine ärkas õnneks selle kolksu peale üles. Palginott oli aga nii suur, et üksinda ei jõudnud ta seda pliidi alla  tagasi tõsta, ning palus sama naabrimehe, kes meile helistas, endale appi.

Minule teatas perenaine, et kavatseb ka edaspidi sama „kütmistehnikat“ praktiseerida.“