//the Header

Rehabilitatsioonikeskus lõi oma päästejõud

Villiam Borissenko jutustab Lootuse küla päästeseltsi asutamise loo

Mina räägin teile loo Lootuse küla Päästeseltsist. Nimelt pole Lootuse küla sündinud päästeseltsina siia Eestimaale, aga pigem paigana, kus endistele sõltlastele, alkohoolikutele ja narkomaanidele abi pakutakse. Algusest peale on see visioon olnud, aga vahel see, mis nimetagem elu või jumal ette toob, tehes korrektuure meie tegevuses, töös või kutsumuses.

Lootuse küla alusutati 2003. aastal, kus meie alustasime ühes väikses 21-ruutmeetrilises plekist soojakus, mida siis talvisel perioodil tuli iga kahe tunni tagant uuesti kütta ja nii oligi. Mina olin üks nendest, kes tuli Lootuse külla abi otsima, olles tol hetkel heroiinisõltlane. Lisaks minule endale oli seal veel kaks härrasmeest, kellega koos oma uue elu kallal töötasime.

Mõned aastad hiljem olid juba mõningad uued maja Lootuse küla lähistele kerkinud ja enam ei pidanud sõna otseses mõttes peeruvalgel istuma. Elekter ja vesi olid sees nagu kõik muud tavapäraselt olemasolevad mugavused ühiskonnas, kuid mina olin see viimane mohikaanlane, kes oli jäänud sellesse väikesesse vagunisse elama. Muidugi olin ma selleks ajaks oma programmi juba lõpetanud ja jäänud siia selleks, et abistada sarnase elusaatusega inimesi. Ma uskusin ja usun ka tänapäevani, et see on see põhjus, miks ma olen siia maailma sündinud.

Oli veebruari kuu, oli päris külm, temperatuur oli alla 20 kraadi, mistõttu kütsin ahju, panin selle puid täis ja natukese aja pärast suundusin magama. Mõni aeg hiljem ärkasin järsku üles ja mõtlesin, et mis jama on, et kas väljas on juba valge. Kuid siis sain aru, et see pole mitte päevavalgus vaid, minu väike elamine põleb kõik väljaspoolt. Põlema oli süttinud hiljuti maja ümber ehitatud soojustus. Hetkega tormasin välja ja võtsin tulekustuti, mis oli täiesti olemas, aga see oli puhas naljanumber oleks nagu karjääris väikse liivakasti labidaga midagi ära püüdnud teha. Esimene tunne oli häbi helistada päästeametisse ja öelda: “kuulge, meil on selline häda, et me vajame abi.” Muidugi ikka kutsusime ja ikka helistasime päästeametisse. Juhtunu tõttu kogunesid ka teised Lootuse küla elanikud kokku ja ega palju midagi teha ei olnud. Keilast tuli komando päris kiiresti kohale, kuskil alla 20 minuti. Samal hetkel seal seistes oli mul selline tunne, et midagi, mis mõni tund tagasi oli nii kindlat ja loomulikku, on praegusel hetkel praktiliselt lakanud olemast. Kogu maine vara oli õhtul veel olemas. Kuid siis mõistsin, et mul ei ole midagi, kui ainult minu ihu peal olev tööjope ning mõni asi veel ja oligi kõik.

Teisalt hakkasin mõtlema, et me näeme seda kõik sündimas ja me ei saa praktiliselt mitte midagi teha. See on väga sarnane sellega, mida tihti sõltlaste lähedased ja vanemad tunnevad, et nad näevad kõike mis on juhtumas, aga palju midagi teha ei saa, kuigi väga tahaksid.

Järgmine päev, peale kurba sündmust otsustasime, et on vaja midagi ette võtta. Et kui see juhtus üks kord, siis on vägagi tõenäoline, vaatamata  et me loodame, et seda kunagi ei juhtu, et see sünnib jälle ühe korra ja me peame selleks valmis olema. Me rääkisime oma ideedest ja mõtetest Rootsi sõpruskonnale ning nemad ütlesin, et nad on valmis rahastama meie tuletõrjeauto ostu. Kuid kui nad kuulsid, et me tahtsime sellist vanemat ning mitte väga hea varustusega tuletõrjeautot, siis nende motivatsioon rauges ning nad vastasid, et ehk saavad nad ise midagi paremat leida Rootsist.

Kaks aastat hiljem, ehk aastal 2009, andsid nad meile üle 79. aasta Volvo, millel oli 6-tonnine veepaak ning lisaks ka Rootsi kasutatud varustus. Sellel hetkel, kui me seda nägime, siis me saime aru, et me oleme Jumalat pisut alahinnanud, et eesmärk on  küll kaitsta ennast, aga ka kogukonda. Tänu selle õnnetuse ja häda läbi saigi alguse Lootuse küla Päästeselts. Edasiselt käisime koolitustel, täiendasime end ning hakkasime väikselt kaasama kogukonnast aktiivseid mehi ja tänaseks ka naisi sellesse tegevusse. Tegemist oli küll kurva õnnetusega, mis oleks maksma võinud minna ka minu enda elu, kuid midagi head sündis selle kaudu. Tänaseks oleme abistanud mitmetel väljakutsetel ning samuti käinud külastamas lapsi koolides ja lasteaedades, kuid kogu juhtunu oli meie poolt täiesti planeerimata, mis tuli isikliku väga valusa kogemuse läbi.

Teeme Eestis elu ohutuks!