//the Header

Vabatahtlikuks merepäästjaks? Miks?

Iga inimese lugu on erinev, kuid merepääste liikumapanevaks jõuks on äpardused

Epp Hunt Pärnumaa Merepäästest jõudis vabatahtliku merepäästeni pärast merehädaliseks sattumist:

“2009. aasta maikuu Rannaküla Varblas. Vesi 16 kaadi. Sõitsin purjelauaga merel kuni puri ja laud lendasid hüppe ajal käest. Veel hetk tagasi liikusin kiirusega 40km/h ja nüüd triivis hoovus mind kaldast kaugemale. Küll palju aeglasemalt kui 40 km/h, aga halvas suunas, kaldast eemale, laiu poole. Ainus hea asi kogu loo juures oli see, et mul oli seljas kalipso, mis pikendas abi ootamise võimalust paari tunni võrra. Halb oli see, et ma ei läinud sinna merele päevitamise, vaid ikka surfimise ilmaga: tuul 20+ m/s. Õnneks tulid vabatahtlikud merepäästjad mulle appi. Pärast seda hakkasin ka ise vabatahtlikuks.”

Vambola Kahro räägib Prangli saare merepääste tekkimisest teistsugse loo: „Kui ma siia Prangli saarele esimese kiirkaatri tõin siis piirivalve võttis mind vastu, öeldes, et mis see siis nüüd olgu: sa elad piiri tsoonis ja tuled oma kaatriga siia. Küsisid mu käest: “Это что такое?” (Mis see on?) ja ma ütlesin nendele: “Это романтика” (See on romantika). Et vaadake: tähed säravad taevas. Nad valvasid praktiliselt kogu aeg mu kaatrit, ja uurisid aina, et kus ma ikka load sain ja kust sain loa selleks, et tulla Pranglile oma kaatriga.”

Kahro selgitab, et ta oli tutvusi Pirital. Seega sai ta paadi paberid, mis võimaldaksid tal sõita

Pranglile ja käia kodus. Nagu ka eelmise loo puhul, saavad merepääste kujunemisel määravaks mõtlemapanevad intsidendid:

“Ükskord juhtus ka nii, et mul ei lubatud üldse kodust välja sõita. Hakkasin siis ajama paberite asju edasi, kui juhtus selline lugu, et piirivalve ülemusel hakkas naine sünnitama. Tekkis ohtlik olukord ning siis oli mind hädasti vaja. Viisin ta naise ilusti oma kiirkaatriga Tallinnasse sünnitama ning peale seda hakkasid asjad laabuma. Sain loa siin ringisõitmiseks ja käisin ka julgeolekus mitmel korral. Peale seda abistasin ka mitmeid teisi inimesi, keda oli vaja viia linna arstide juurde oma jalamurdude ja muude põhjustega.“

Epp Hunt tõdeb kokkuvõtteks: “Meie külmades vetes on ülioluline, et igal pool, kus vähegi keegi vette läheb, oleks mõistlikus reageerimiskauguses mõni päästeühing. Meil hukkutakse pigem alajahtumise, mitte uppumise tõttu. Kiirus loeb, mistõttu on Eesti rannajoon ja siseveekogud kaetud vabatahtlike päästeühingutega.”

Pildil merepäästja Ingeldrin Aug (erakogu).

Teeme Eestis elu ohutuks!