//the Header

Mandariinivälu III: valge lennuk

Prohvet Maltsvet rääkis oma järgijatele valgest laevast. Kalev Timbergi usutluse viimases osas räägime kolmest lumivalgest lennukist, mis Abhaasias elanud eestlased sealt kodumaale tagasi tõi.

Küsimus: Lende oli kokku kolm. Kas lennud olid läbi Moskva või otse Tallinna?

Kalev Timberg: Kõik lennud toimusid läbi Adleri lennuvälja Sotšis. Sealt liiguti otse Tallinna. Teine lennuk maandus vahepeal Minskis tehnilise rikke tõttu.

Küsimus: lennud kulgesid probleemideta?

Kalev Timberg: Esimese lennu algusega oli kõige keerulisem. Me ootasime ja ootasime. Mingit tagasisidet ei olnud. Ma jäin uskuma, et Birov peab sõna ja annab sõnumi edasi. Ma jäin uskuma seda, et Kollist saab aru, et meie vaikimine pole seotud sellega, et meil pole asjad valmis, vaid sellepärast, et me ei saa sidet.

Küsimus: miks ootamine teid muretsema pani?

Kalev Timberg: Kohalikes tekkis kahtlus. Mingid kaks tüüpi tulid siia rääkima Eesti loodusest ja inimeste tagasiviimisest, kuid lennukit ei tule. Kutsusime nad enda juurde ja rääkisime seal, et meil ongi sidega probleeme. Ütlesime, et oleme Matiga otsustanud, et kui lennukit ei tule, siis Mati läheb Moskvasse ja mina jään seni siia kuni lennuk tuleb. Kas või kevadeni.

Küsimus: kas see oli reaalne plaan või lihtsalt kahtluste hajutamiseks öeldud?

Kalev Timberg: Ei, see oli täitsa reaalne plaan. Õhtul arutasime Matiga, et järgmine päev jagame kilekotis oleva raha pooleks. Ütlesin Matile, et mandariine on siin veel palju ja kanad jooksevad. Lähed Moskvasse, vajadusel Tallinnasse. Ja tagasi tuled ainult lennukiga! Järgmine päev tuli meile teade, et lennuk tuleb Adlerisse.

Küsimus: kiire lahendus!

Kalev Timberg: Jah, kuigi jama oli selles, et kohalike tingimus oli, et lennuk tuleb otse Suhhumisse, sest vahepeal võib tulla peale abhaasia sõjamehi. Kindral kutsus mind enda juurde ja küsis, mis see tähendab? Ütlesin talle, et ma garanteerin Eesti riigi nimel, et abhaasia võitlejaid lennukis pole. Ta ütles mulle selgelt: “Sinu riik on kaugel. Homme lähed minu meestega lennuväljale ja kui lennukist astuvad välja abhaasia võitlejad, siis lastakse sind kohapeal maha.” Vastasin, et selge.

Küsimus: milliseid ettevalmistusi te veel tegite?

Kalev Timberg: Ma ütlesin kindralile, et inimesed on pannud oma varanatukese kohvritesse ja et ma mingil tingimusel ei arva, et gruusia sõdurid tegeleksid marodöörlusega, kuid siin on igasuguseid teisi – ma püüdsin jälle mitte öelda, et abhaaslasi –, kes võivad inimeste asjades tuhnima hakata või midagi ära viia. Palusin kindralilt ööseks inimeste ja vara relvastatud valvet. Sest järgmine päev pidi tulema lennuk. Kindral andis korralduse anda üks ohvitser ja kaks sõdurit.

Küsimus: lennuk maandus ilma viperusteta?

Kalev Timberg: Lennuk maandus nii, et mina koos lennujaama korrapidajaga käisime koos triibulise vihmavarjuga lennurajal vehkimas, kuhu lennuk peaks maanduma. Seejärel lükkasime trapi kahekesi lennuki juurde.

Küsimus: kas teil oli kindrali poolt lubatud silm peal?

Kalev Timberg: Jah, need sõdurid olid natuke eemal ja nad olid valmis lennukist väljuvaid abhaasia võitlejaid ründama. Lennukist väljuti suure eufooriaga, kuid ma peatasin selle kiiresti ning viisin nad kohaliku olukorraga kurssi. Lipnikule ütlesin, et lennukisse ei tohi kedagi peale meie omade lubada, sest see on Eesti Vabariigi territoorium. Ütlesin, et kui midagi on, siis hakka vastu nii palju kui füüsist on, kuid ära lase asjal areneda selliseks, et sind võidakse tulistama hakata.

Küsimus: saan aru, et olukord lahenes nii, et tulistama ei hakatud?

Kalev Timberg: Jah, kuigi probleeme esines kogu aeg. Näiteks tõsteti lennukist maha kütus, mida ma palusin neil kaasa võtta. Kuid kütuse ees olid tekid. Saadi vaat kätte, tõsteti alla ja viidi masina peale. Masin sõitis minema, kuid vahepeal oli keegi tekid ära varastanud. Seisime välja peal ja ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on!?

Küsimus: kas lipnik hoidis kahtlased huvilised lennukist eemal?

Kalev Timberg: Hoidis küll. Kuigi kui ma vahepeal kindrali juures käisin, siis põrkas see mulle peale, et olen talle valetanud. Et ma pole mitte reservist, vaid tegevarmee esindaja. Tema poisid olevat minu leitnandiga rääkinud (nad ei saanud täpselt aru, kes see lennuki kõrval seisev mees oli). See olevat neile öelnud, et ta on minu väeosast. Püüdsin siluda: sõjaväestatud päästekompaniist, mitte väeosast. Ja see oligi tegelikult tõsi: ta oli sõjaväest, mis oli allutatud tsiviilstruktuuridele ja päästeametis minule.

Küsimus: kas kindral organiseeris teile asjade valve?

Kalev Timberg: Meile tõesti anti sõdurid. Panime nad küla erinevatesse otstesse. Ja siis oligi nii, et jäime ööseks valvama. Leppisime kokku omavahelise sidekorra. Leitnandiga, kes meile anti, jõime veranda peal kohvi. Rääksime juttu. Ta rääkis, et on arstitudeng. Ootas ka sõja lõppu, kuid lootis, et Gruusia ikka võidab.

Küsimus: istusite öö läbi üleval?

Kalev Timberg: Asi oligi selles, et mul pidi järgmine päev hakkama inimeste vedu lennuki peale. Leitnant ütles mulle, et ma läheks magama. Lisas, et enne magamaminemist peaks ma vaatama nagis oleva jope taskusse. Et ta ei mäleta, kas paremas või vasakus taskus on kaks granaati. Palus, et ma võtaks need endaga kaasa. Ma hakkasin vastu vaidlema, et mis asja. Ma olen neutraalse riigi esindaja. Ma ei hakka siin ju sõdima! Tema vastu: ”Vaata. Kui abhaaslased tulevad, siis mina tulistan. Aga selleks, et siit koos minema saada, pead sina mind katma. Nad tapavad nii kui nii kõik maha.” Läksin rahuliku südamega magama, granaadid padja kõrval.

Küsimus: kuidas kulges lennuki lastimine?

Kalev Timberg: Järgmisel päeval algas lastimine. Lennuk oli üle koormatud. Kuid meeskond balansseeris lasti. Küsisin piloodilt kaua veel aega läheb. Ta arvas, et pool tundi. Seepeale käskisin Matil minna tagasi lennujaama ette, kus mutid müüsid kastide peal armeenia konjakit. Originaalpudelites. Ütlesin Matile: too pudel konjakit. Mati jõudis tagasi ja küsis, et kas punn läheb pealt ära. Ma ütlesin, et ei. Punn läheb pealt ära siis kui rattad on maast lahti.

Küsimus: mis lennukiga te lendasite?

Kalev Timberg: Tuli TU134, olgugi, et olime lootnud saada suurema lennuki – TU154. Ruleerimine ja hoojooks kestis kahtlaselt kaua. Küsisin Matilt, kes oli ju ise ka navigaator, et palju ta veel “sõita” saab. Mati ütles, et 1/3 rajast on veel alles. Ja et kui me õhku ei tõuse, siis oleme muru peal. Kuid kui me oleks muru peale sõitnud, siis õhku ei oleks me enam tõusnud, sest me oleksime õhku lennanud. Kogu katteväline muru oli ju mineeritud. Ja siis järsku hakkas lennuk aeglaselt-aeglaselt tõusma. Hiljem lendur tuli meile rääkima, et väga raske oli tõusta. Ta sinine Aeroflot särk oli tagant higist märg. Maandumisel Tallinnas laskus alguses kahe tagumise ratta peale ja sõitis pikka aega nende peal. Ei julgenud esimest ratast maha lasta, kuna kartis selle ära murda.

Küsimus: millise marsruudi järgi piloodid lendasid?

Kalev Timberg: kui me olime marsruuti natuke arutanud, otsustasid piloodid lennata mere kohal. Sest mine tea, mida mõni loll võib meie lennukist arvata ja meie pihta tule avada. Täiesti valge lennuk, eraldusmärkideta.

Küsimus: õhkutõusmise järel läks punn pealt maha?

Kalev Timberg: Jah, me istusime kohtadel 1A ja 2A, kus laud käib lahti. Meie vahel oli suur televiisor. Kui midagi oleks juhtunud, oleks televiisor meil hambus olnud. Stjuardessid tegid väga head tööd. Vene poistest lenduritele taotlesime hiljem eriteenete eest Eesti kodakondsuse, mille nad ka kõik said.

Küsimus: lend oli niisiis, vahemaandumisega?

Kalev Timberg: Vahemaandusime Sotšis. Ainar Ruussaar, kes lendu ajakirjanduse poolelt kajastas, tahtis seal minna veel Lindakülla. Andsin talle Punase Risti tõendi igaks juhuks kaasa. Midagi rohkem mul talle anda ei olnud.

Küsimus: kuidas teid Tallinnas vastu võeti?

Kalev Timberg: Tulime maha. Inimesed läksid närvi, et kus kellegi asjad täpselt on. Ütlesin, et rahu. Tulite normaalsesse rahulikku riiki. Teie asjad viiakse minu päästekompanii meestega busside peale ja teid viiakse sanatooriumisse. Olime väsinud nagu rondid. Võtsime oma pambud. Kotis oli paar kilekotitäit mandariine ja muud polnudki. Kui läksime oli peaminister Vähi, tulime, oli Laar. Lennuterminalis oli ametlik vastuvõtt.

Küsimus: seejärel hakati kavandama järgmist lendu?

Kalev Timberg: Alguses kohe teadsime, et tuleb teha ka teine reis. Paar nädalat läks mööda ja helistati, et teine reis. Mati Iila läks selle aja peale meilt töölt ära. Teda kutsus enda juurde lennuameti peadirektor. Mul oli valida kas lähen komandeeringusse või lähen Abhaasiasse. Otsustasin, et teise lennu võib teha ka keegi teine. Pärast tuli välja, et probleem olevat tekkinud inimeste kokkusaamisega. Komandandi tund tuli peale ja lennuk lendas vahepeal Adlerisse ja siis tagasi.

Küsimus: korraldati ka kolmas reis?

Kalev Timberg: Kolmas reis tuli seetõttu, et olukord oli kohapeal närvilisemaks läinud. Sellepeale ütlesime, et okei, lähme! Pildoodid olid juba vanad tuttavad. Tookord pidi tulema umbes 25 inimest. Kohale tuli aga 50-60 inimest koos kottidega Ja kuna neid ei olnud instrueeritud, mida võib ja mida ei või kaasa võtta, siis hakkasid jamad.

Küsimus: näiteks millised?

Kalev Timberg: Näiteks ühel hetkel tuli lennujaamast mingi seltskond, kes teatas, et nad on “toll”. Hakkasidki asju kontrollima. Ma olin sel hetkel lennudispetšerite juures. Läksin tagasi lennuki juurde, kus selgus, et on probleem. Oli leitud mingi kast, kus olid sees vasktorud. Põhimõtteliselt oli nii, et üks mees oli otsustanud Eestis natuke rikkamaks saada. Seepeale kästi kõik asjad jälle lennukist maha võtta. Hakkasid läbi vaatama. Õhtu tuli kätte. Komandandi tund. Seejärel pandi osa asju lennuki peale tagasi. Samuti osa inimesi. Ning mina ja kaks-kolm Estonka küla meest jäeti seda kotihunnikut valvama. Vihma sadas. Lennuk lendas minema.

Küsimus: mis edasi sai?

Kalev Timberg: Kõrval seisis Aerofloti TU154. Ütlesin meestele, et tassime selle hunniku kõrvalseisva lennuki tiiva alla, sest vihma ju sadas. Leppisime kokku, et üks mees on valves ja teised võivad end soojendada dispetšerite juures. Vaatasime, et selle lennuki tagumise luugi juures, mille tiiva alla me asju veame, seisab mingi auto, kust tõstetakse kaste lennukisse. Dispetšeri andmetel pidi lennuk sõitma järgmisel päeval edasi Moskvasse. Olime tiiva all. Üks poiss meie omadest tuli lennuki juurde ja tegi ettepaneku minna lennukisse, sest lennuki uks on lahti. Väljas oli tuul jms. Ma laitsin selle mõtte kohe maha – pärast veel hakatakse meid milleski süüdistama.

Küsimus: kuidas olukord edasi arenes?

Kalev Timberg: Järsku hakkas hirmus krigin. Ma mõtlesin, et ma ei saa aru, mis kuradi jama see veel on. Ja siis käis raksaki. Lennuk oli end püsti ajanud. Esimesed rattad ajasid end püsti. Tagumine mootor puruks. Hakkas igavene kisa. Siis ütlesin meestele, et nüüd viie minutiga tassime kõik need kohvrid tagasi.

Küsimus: saite hakkama?

Kalev Timberg: Saime valmis. Kuid siis tulid kuskilt mingid tsiviillennumehed ja sõjamehed. Järsku tekkis kuskilt versioon, et eestlased tahtsid lennuki ära kaaperdada, et sellega ära lennata. Alguses näidati näpuga minu peale. Et vaenlane on leitud, kuid seina peab veel otsima. Tänu jumalale tuli kohale dispetšereid valvanud grusiin.

Küsimus: mis seal siis üldse juhtus?

Kalev Timberg: Ilmselt oli tegemist tsiviilreisiga. Mandariine pandi peale nii kõvasti kui sai. Kuid nad ei arvestanud, et lennuk peab olema tasakaalus. Ladusid tagant täis. Aga lennuki taga olid ju ka mootorid. Kahju, et fotokat kaasas ei olnud. Kuigi pilti poleks tohtinud teha.

Küsimus: mis edasi sai?

Kalev Timberg: Siis olime kohvritega välja peal. Tuleb jälle üks tädi koos meestega. Teatab, et tema on jälle “toll”. Ütlesin neile, et meid juba kontrolliti. Nemad vastu: ei, tahame ikka kontrollida. Kuid et oli juba pime, siis toodi kaks autot ja lasti nende valgused kohvite peale. Hakati siis lihtsalt kohvrites sorima. Vaatasin, et juba käivad seal sõrmused jms asjad. Puistatakse inimeste isiklikke asju jne. Et nö “kontrollivad kunstiväärtust”. Püüdsin tädiga kokkuleppele jõuda. Võtsime mingid kastid istumisaluseks, leidsime kuskilt pudeli, teed ja mingit sakusmenti. Hakkasime juba kokkuleppele jõudma. Järsku sorijate poolt hõige. Ühes kohvris on nikeldatud nagaan. Padrunid rauas. Kokkuleppe järgi ei tohtinud relvi kaasa viia. Jälle jama!

Küsimus: kas enne seda oli ka relvi pagasi hulgas olnud?

Kalev Timberg: Enne seda oli olnud üks jahirelv, mille omanik andis vabatahtlikult ära lennujaama dispetšerile. Teise pudeli Vana Tallinaga silusime ka selle probleemi ära.

Küsimus: kuidas asjad järgmisel hommikul sujusid?

Kalev Timberg: Soovisin saada ühendust Adleri lennujaamaga, kuid dispetšer ütles, et neil puudub Sotšiga side. Seejärel palusin neil võtta ühendust mõne ülelendava lennuga, mida nad teenindasid ning neil omakorda ühenduda Adleriga, et uurida, kas Eesti lennuk on valmis või mitte. Seejärel tuli tagasiside, et Eesti lennuk pole valmis. Teda alles töödeldi jäätumisvastase vahendiga. Ootasime veel. Palusin veelkord dispetšerilt uurida lennuki valmisoleku kohta. Dispetšer natuke ärritus ja ütles, et uuri ise kui nii väga huvitab ja pakkus mulle seejärel dispetšeri pulti. Võtsingi asja üle. Ülelendavad lennukid küsisid luba teatud kõrgustel sõita ja kuna minu roll oli seda vaid kinnitada, siis oli töö lihtne. Dispetšeri naeris, et koolitas uue mehe välja.

Küsimus: mis edasi sai?

Kalev Timberg: Läksin maandusmisraja juurde tagasi. Tuli lennuk. Laadisime inimeste asjad peale. Siis ilmus välja kindrali poeg, kes küsis, et kui ta istub ka lennu peale, siis mis siis saab. Ütlesin, et meil tuleb piirivalve lennukile vastu ja kui paberid pole korras, siis tulevad probleemid. Ja et üldsegi ei mõjuks see meie koostööle hästi. Rääkisin pikalt erinevatest segavatest teguritest ning suutsin ta ilmselt ümber veenda. Tõenäoliselt tuli tema pöördumine minu poole emotsiooni ajel. Seejärel hakkas ta mind veenma, et ma tuleks Gruusia armeesse. Et kindral maksab sularahas ja dollaritega.

Küsimus: millise mulje jättis film “Mandariinid”?

Kalev Timberg: Mul käis äratundmise jutt läbi. Esimeseks äratundmiseks olid muidugi mandariinid. Sest igal peremehel oli oma salu. Ja Estonka külas käies oli igal pool mandariinide lõhn. Ma arvan, et seda filmi vaadates tuli mul see lõhn koos sügisese loodusega meelde. Teiseks need tarmukad mehed, kes tegid oma tööd ja asja edasi ning ei tahtnud oma vilja raisku lasta. Seejuures püüdsid nad end hoida oma kitsas neutraalses ribas. Et minu juures kodus ei tapeta jne. See selline eestlaste stoiline rahu ja mittesekkumine. Mõnes teises situatsioonis võiks seda ehk isegi nimetada ükskõiksuseks.

Küsimus: kas selliseid mandariinide kasvatajaid seal ka tõesti leidus?

Kalev Timberg: Ühtedel eestlastel oli palju mesilastarusid. Nad ütlesid, et neil on mägedes veel rohkem. Lõpuks nad tulid küll lennukile, kuigi väga ei tahtnud. Kahtlesid. Olen keemikuna vajadusel joonud ka puhast piiritust. Kuid nende meest tehtud jook oli ikka tõsine jook. Ütlesid mulle, et mesi on ka hea materjal tšatša valmistamiseks. Minu meelest läks too mees hiljem Abhaasiasse tagasi.

Küsimus: meetarusid päästma?

Kalev Timberg: Ta ütles mulle, et tal on keldris ja ka maa alla maetud mitusada kilo või isegi tonni mett. Et meega ei juhtu maa all midagi. Ütlesin, et kaasa saab võtta 50 kg inimese kohta ja kõik. Samas teadsin, et keegi sellest kinni ei pea. Meie lennuk tõusis väga raskelt õhku. Kuid on arusaadav, et inimesed hindasid oma vilju väga kõrgelt ja ei olnud valmis niisama ära andma seda, mida nad olid saavutanud.

Küsimus: filmis nägime tšetšeene; kas nad olid ka päriselt seal?

Kalev Timberg: Abhaaslasi toetasid tšetšeenid nagu filmiski. Veelkord: filmi vaadates oli äratundmine, kuidas sõjas olevad inimesed end väljendavad. Kehakeel ja emotsioonid. Mis tunne on relva käes hoida.

Küsimus: Kas tšetšeenid olid Venemaa poolt kinni makstud?

Kalev Timberg: Arvan, et seal oli vabatahtlikke ka. Usun, et side põhines religioonil. Kuid riikliku poliitika pinnal toetasid ka venelased abhaase.

Küsimus: Kristjan Lorentsoni uurimistööst võib lugeda, et 2007. aasta pronkssõduri vastasseis omas negatiivset mõju Abhaasiasse alles jäänud eestlaste identiteedile. Paljud jäid küll eestlasteks, kuid ei sidunud end seejuures enam Eestiga. Kuidas see kõik 1990-ndate alguses oli?

Kalev Timberg: Kõik asjad sõltuvad taustsüsteemidest. 1992. aastal oli taustsüsteem teine. Meie tulime ja nemad, kes tahtsid, said ära tulla. Eestlased olid esmakordselt üldse näidanud välispoliitiliselt aktiivsust ja see oli meile soodus. Kutsusime kontaktile neid, kes tahtsid ära minna. Seda oli küll, et mõned vanemad inimesed ütlesid, et nad on väga harjunud ning nad plaanisid hiljem tagasi tulla.

Tegime Matiga kohe ühe keelelise tähelepaneku. Peaaegu 100-aastane Kochi vanaisa rääkis väga head eesti keelt. Tema 50-aastane poeg rääkis küll eesti keelt, kuid kasutas kõnes venekeelseid väljendeid, mida ta siia-sinna vahele pani. Ja Peeter Koch, kes oli vähem kui 30 aastat vana, ei rääkinud üldse eesti keelt.

Küsimus: Kas Estonka küla oli ainuke, kust inimesed said evakueeruda või levis sõna ka laiemalt?

Kalev Timberg: Estonka küla on Suhhumi lähedal. Seetõttu pärines sealt rohkem inimesi. Järgmise reisiga olid lahkujaid ka Linda külast. Kuid Linda küla sai kõvasti vatti. See vist peaagu hävis. Minu meelest esimesed iseseisvad lahkujad olidki sealt. Lennuvälja lähedal elanud eestlased tundsid tänu lennuväljale suuremat kindlust. Paugud küll käisid ja snaiprituld oli siin-seal, kuid olukord oli siiski parem.

Küsimus: Kas riietumise kaudu eristumine toimis?

Kalev Timberg: Jah, see toimis. Oli näha, et me polnud kohalikud. Rinnas oli märk ja kui silmad käisid üle, siis vaadati, et polnud kohalik. Lennujaama juures käisid mingid patrullid. Kontrollisi dokumente jne. Mingeid eraldusmärke neil polnud muidugi. Kõige lihtsam oleks olnud liikuda eraldusmärkideta sõjaväe vormis, sest mingit arusaamist polnud, kes on täpselt kes. Inglise keelega polnud seal midagi teha. Kõik käis vene keeles.

Küsimus: kas sellele operatsioonile on aastatel jooksul tulnud ka mingisugust tagasisidet?

Kalev Timberg: 1994 olime Washingtonis ja õhtul pidi olema kohtumine väliseestlastega, kus ma ei saanud tervislikel põhjustel ise osaleda. Poliitikutest oli meiega kaasas Jüri Adams. Kui ta tagasi tuli, siis ta ütles, et kahju, et ma ei tulnud, sest sealsed eestlased olid väga kõrgesti hinnanud seda Eesti aktsiooni ning neid inimesi, kes selle asja ära tegid.

Küsimus: kas päästetud Abhaasia eestlastega on hiljem ka kokkupuuteid olnud?

Kalev Timberg: Eelmine aasta (2013. aastal – TK), 20 aastat hiljem kutsuti meid Abhaasia eestlaste kogunemisele siin Tallinnas. Tundub, et nad hoiavad kokku ja käivad iga aasta koos. Kohapeal oli ka Riigikogu ja Gruusia saatkonna esindajaid. Kodus oli tehtud igasuguseid hõrgutisi. Samuti pakuti Gruusia veini. Rääkimist oli palju. Põhiliselt oli seal küll need, kes olid ära tulnud 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel. Kuid minu juurde tulid ka kaks neidu, kes ütlesid, et nemad on Estonkast. Tol ajal olid nad sülelapsed, kes lennukile võeti. Nad tänasid ja suhtusid väga soojalt. 1990-ndatel saatis nende kogukond jõulude ajal alati väikese pühadepaki.

Küsimus: ja lõpetuseks – kõige lõbusam mälestus kogu sellest ettevõtmisest?

Kalev Timberg: Kui ma tagasi tulin, siis ükskord koju tulles olid mu kolme- ja viieaastased pojad kõik perekonna kohvrid asju täis pannud ja ukse juurde tõstnud. Mängisid evakuatsiooni.

Teeme Eestis elu ohutuks!