//the Header

Mandariinivälu II: kodusõda

Jätkame intervjuuga Eesti esimesest rahvusvahelisest päästemissioonist. Käesolev osa on varem avaldamata.

Banaani ja kartuli kõrval on Eesti kultuuri kõige kooritumaks viljaks citrus reticulata küljes rippuvad oraanžid kerad, mida rahvasuud krõmpsutavad mandariinide pähe.  Erinevalt tikrist, hernest või isegi õunast, lõhnastab ja maitsestab too tsitruseline nõukogude vangipõlvest alates meie jõulud ja aastavahetuse takkaotsa. Seoses mandariinidega jätkame vestlust Kalev Timbergiga, kes 1992. aastal korraldas eestlaste evakueerimise kodusõtta mattunud mandariinimaalt, Abhaasiast.

Küsimus: Millist infot vahetasite Välisministeeriumiga?

Kalev Timberg: Me informeerisime Välisministeeriumit, et läheme Abhaasiasse ja tahame saada mõningat toetust kohapeal. Kui ma ei eksi, siis leppisime kokku, et meist informeeritakse Moskvas saadikut. Kas Kahn oli siis saadik? Igatahes teda polnud kohal. Andrei Birov asendas teda.

Küsimus: Kuidas hargnesid tegevused Moskvas?

Kalev Timberg: Lendasime Tallinnast välja laupäeval. Moskvasse saabudes võttis meid vastu Eesti saatkonna masin. Kõik mis puudutas edasisi pileteid ja kontaktide saamise vajadust – seda kõike korraldas Välisministeerium. Seda enam, et paljudel teistel endistel liiduvabariikidel saatkondi veel polnud. Probleem oli selles, et me tahtsime saada toetust ja kaitset mõlemalt poolt, nii Gruusia saatkonnast kui ka Abhaasia poolt. Abhaasia minu teada Moskvas esindatud tol ajal ei olnud.

Küsimus: Nii, et saite Moskvast vastavad dokumendid?

Kalev Timberg: Saime grusiinidelt kirjaliku dokumendi. Abhaaslaste poolt oli kaitse garanteeritud Birovi kaudu.

Küsimus: Seejärel võtsite suuna Suhhumile?

Kalev Timberg: Jah, kuigi edasi polnud lennuplaanidega midagi tegemist, sest kütust lendude jaoks ei olnud. Inimesed ootasid lennuväljadel, millal järgmise lennuki peale võiks saada. Saatkonna masin oli meie käsutuses. Nii kui saime teada, et toimub registreerimine, sõitsime lennujaama. Lõpuks otsustasime jääda lennujaama oma aega ootama, sest edasi-tagasi sõitmisel polnud mõtet.

Küsimus: Kui kaua te seal veetsite?

Kalev Timberg: Moskva lennujaamas ootasime peaaegu terve ööpäeva.

Küsimus: Seni pole me puudutanud operatsiooni rahalist külge. Mille eest te end üleval pidasite?

Kalev Timberg: Kui Eestist ära läksime, siis oli meil juba eesti raha. Kuid meile anti kaasa ka vene raha. Midagi kuhugi vahetama ei mindud. Kollist lasi avada mingi šeifi ja sealt pandi raha kilekottidesse. Ma ütlesin Kollistile, et pane rohkem, ära karda – oleme ausad poised ja toome ülejäägi tagasi. Tegelikult umbes pool jäigi järgi. Kuidas me seda kasutasime? Näiteks lennujaamas läks meil kõht tühjaks. Seal olid grillkanad. Need maksid vene palkade juures hirmsat raha. Sõime Matiga ühed ära. Aga nad oli rohkem sellised tibumoodi. Võtsime neid kahel korral – restorani üllatuseks.

Küsimus: Kas lend oli otse Suhhumisse?

Kalev Timberg: Lend läks kõigepealt Sotši, Adleri lennuväljale. Sealt edasi Suhhumisse.

Küsimus: Kui pikk oli teie Abhaasias veedetud periood?

Kalev Timberg: See oli alla nädala. Kuid oli selline tunne, et me olime seal vähemalt kaks nädalat. Osa asju jagasime omavahel ära.

Küsimus: kus te ööbisite?

Kalev Timberg: Esimene öö läksime lennudispetšerite juurde. Lennujaama katuses olid auk. Maas magasid sõdurid. Mingeid neiukesi, kes istuvad kassades ja teatavad midagi üldmikrofoni ei olnud. Aga lennudispetšerid olid olmas. Oli ka üks vene ohvitser, kes veel tegeles lennuliiklusega. Tema istus meiega lauda. Panime mõlemad midagi lauale. Suhhumis oli peamiselt saada linnuliha ja maisikakukesi. Polkovnik viis oma sõdurid kasarmusse. Magasime reformvooditel. Mingeid tekke ega linu ega madratseid polnud. Öösel ärkasime üles automaadivalangute peale. Hommikul oli ümbruskond suurekaliibrilise kuulipilduja hülsse nii täis, et võis pikali komistada.

Küsimus: kellega te kohapealsetest jõududest suhtlesite?

Kalev Timberg: Kohtusime ühe Gruusia kindraliga, kes suhtus meisse suhteliselt kahtlevalt. Kuid hiljem meie suhe paranes. Ta andis meid kantseldama oma poja. Kindrali poeg oli Eestis käinud. Kui viibisime kriitilistes paikades, siis oli temast palju abi. Öösel nad käisid isaga sõjalistel operatsioonidel. Päeval oli neid jälle näha.

Küsimus: kuidas kindraliga kaubale saite?

Kalev Timberg: läbirääkimised kindraliga polnud kõige halastavam režiim maksa jaoks, sest kõnelused käisid pidevate toostide saatel. Saime juba kõiges kokkuleppele, kuid jäi viimane küsimus – kas Eestisse võivad tulla kaasa mobilisatsioonialused? Kindral oli alguses kahtlev – mobilisatsioon on mobilisatsioon. Mina kinnitasin omalt poolt, Eesti valitsuse nimel, et me ei kavatse mitte kunagi Gruusia vastu sõtta astuda. See kindralile mõjus. Ütles, et sel juhul hea küll!

Küsimus: millise mulje 1992. aasta kodusõda jättis?

Kalev Timberg: Kodusõda on täiesti ettearvamatu. Seal liigub ringi igasuguseid relvastatud mehi. Mitte mingisuguseid eraldusmärke pole. Peale selle hakkasid sinna ilmuma mingisugused pardisugused tegelased. Lisaks veel mustades vormides ja mustade rätikutega Gruusia päritolu sõjamehed. See oli üsna ehmatav vaatepilt.

Küsimus: segased olud ühesõnaga?

Kalev Timberg: kodusõjas on suhtumine mõnikord hullem kui klassikalises sõjas. Klassikalises sõjas on teatud aukoodeks, mida üldjuhul järgitakse – mida tehakse ja mida ei tehta. Näiteks ei marodööritseta. Mitte seepärast, et ei võiks võtta, vaid see viib moraali alla. Seepärast on kodusõda kui sõja vorm hirmus. Ilmselt olid ka nende omavahelised suhted keerulised. Nägin näiteks ühe sõduri mahalaskmist ohvitseri poolt. Sõitsin parasjagu koos kindrali pojaga. Tahtsin midagi küsida. Ta oli ise roolis ja ütles mulle: “Kalev, sa pole seda näinud.”

Küsimus: milline oli üldse lahkuda soovivate eestlaste paiknemine Abhaasias?

Kalev Timberg: Estonka küla on natuke lennujaamast eemal. Lennujaama ümber oli palju purustatud hooneid. Mutid istusid seal kõigest hoolimata ja müüsid midagi. Isetehtud konjakit ja muud pudi-padi. Hülsid olid kõikjal maas jne.

Küsimus: filmis nägime palju mandariine. Kuidas sellega oli?

Kalev Timberg: Jah, mandariinide valmimise aeg oli. Nägime, kuidas sead, kellel oli rangid kaela pandud, matsutasid mandariine süüa. Sa kujuta ette! 1992. aasta sügis! Mis kuradi mandariinid? Mäletan, et saime  Eestis mandariine ainult siis kui olid jälle mingisugused suured oktoobripühad. Seal aga sead matsutasid mandariine ja ma nägin kuidas mahl voolas mööda nende kaela alla.

Küsimus: millise mulje üldse kohalik eluolu jättis?

Kalev Timberg: Saime teada, et saunasid neil pole. Pesemiseks tuleb teha vesi soojaks ja köögis pesta. Küsisin, et kes on kõige rikkamad. Kas eestlased? Nad ütlesid, et ei, kõige rikkamalt elasid armeenlased. Abhaaslased olid nii ja naa. Grusiinlased olid haaranud omale kohad ametiasutustes. See oli üks konflikti allikaid.

Küsimus: Kuidas seal eestlastesse üldse suhtuti?

Kalev Timberg: Eestlased ütlesid, et nad said teistega suhteliselt hästi läbi. Omavahel nääklesid peamiselt grusiinlased ja abhaaslased. Eestlastel olid Pärnust jms kohtadest toodud mööbel. Üldiselt olid nende majad heas korras.

Küsimus: millise jälje oli inimsuhetesse jätnud sõda?

Kalev Timberg: Igasugune sõda teeb olukorra must-valgeks: kas oled vaenlane või oled oma. Erapooletuse võimalust peaaegu ei ole. Erapooletutena näidati filmis eestlasi. Kuigi tegelikult kisti nemad ka sellesse konflikti. Filmis näidatud situatsioon on reaalses elus muidugi raskesti kujuteldav – tšetšeen, grusiin ja eestlane. Inimestele, kes tol ajal Abhaasias elasid, võis see tunduda natuke kunstlik.

Küsimus: kus te veel ringi liikusite?

Kalev Timberg: Käisime surnuaial. Väga palju oli inimesi surnud enne 1900. aastat. Seal olid sood, mis soodustasid malaaria levikut. Umbes pooled surid maha.

Küsimus: kuidas sealsed eestlased teid vastu võtsid?

Kalev Timberg: Kui me Peeter Kochi vanaisa juurde läksime, siis ta teatas selgel kõlaval häälel: “Kohe näha, et suured, tugevad eesti mehed tulevad!” Ja seejärel küsis kohe: “Kas teil eesti suitsu ka on?” Hästi lahe mees oli. Ja kiitis seda, et Eesti tuli appi. Tuli arvestada, et igaüks ütles, et  temal on kõige parem tšatša. Seda tuli proovida. Muidu ei saanud.

Küsimus: Kas nad teadsid ette, et keegi tuleb?

Kalev Timberg: Kui Kollist käis, siis ta lubas, et Eesti aitab. Meie mission oli juba konkreetsem. Muide kiideti meid veel. Üks Iisraelist pärit Punase Risti daam andis lubaduse, et saab meid aidata kütusega (kuigi lubaduseks see ka jäi). Tema ütles, et hetkel näib, et oma kodanikke abistavad ainult kolm riiki: Venemaa, Iisrael ja Eesti. Venelased tulid maad mööda oma sõjaväelaste perekondadele järgi. Iisraelased olid laevad järgi saatnud ja eestlased lendasid.

Küsimus: milline oli sealsete eestlaste huvi eluolu vastu Eestis?

Kalev Timberg: Meil oli perekond Kochide juures pikad kõnelused kohalike, Abhaasiast lahkuda soovivate eestlastega. Vastasime kõikvõimalikele küsimustele. Küsiti igasuguste asjade hindasid. Näiteks palju maksab kilogramm kapsast. Ütlesime, et meil on noor vabariik ja majandusega pole asjad hästi, kuid, et valitsus kindlasti aitab. Samuti ütlesime, et te ei pea olema hirmul, et keegi tuleb püssiga sisse ja võtab teilt midagi ära. Või et maja põletatakse maha või satud mingi miini otsa. Andsime selgelt mõista, et Eestis on rahu.

Küsimus: kuidas te Eestiga sidet pidasite?

Kalev Timberg: Meil ei olnud Suhhumis iseseiva side võimalust. Palusime kohaliku Gruusia armee abi. Nad lubasid meid aidata. Saatjaks anti suur turske karvane mees. Tal rippusid granaadid mundri küljes ja automaat oli ilma pärata. Läksime telegraafi saali. Seal istus üks daam. Meie saatja läks daami juurde, lõi püssi vastu maad ja küsis, meie käest, mida meil vaja on. Ütlesin: Tallinn. Saatja siis teatas üle ruumi kõmiseva häälega: “Tallinn, davai… ja skazal Tallinn!”.

Telegraaf ühendas-ühendas, kuni ütles, et pole ühendust. See vihastas vägilast. Püüdsin mõlemad maha rahustada ja tegin ettepaneku proovida Moskvat. Koljat jälle: “Moskva, davai!” Telegraaf sai Moskva toru otsa.

Küsimus: suhtlesite meie saatkonnaga Moskvas?

Kalev Timberg: Jah, andsin telegraafile Birovi numbri. Ütlesin talle, et inimesed on valmis. Neile on kõik selgeks tehtud. Kaasa ei tohi võtta kunstiväärtusi ja relvastust. Sõjaväe kohustusega inimesed võivad lahkuda. Kõiki ülejäänud asju tuleb klattida sularahas lennuväljal. Ja lennuväljamaksu tuleb sularahas maksta.

Küsimus: milliseid plaane te veel tegite?

Kalev Timberg: Selgitasin Birovile, millise ettevalmistusega peab lennuk olema. Soovisin, et pardal oleks arst ja üks päästekompanii ohvitser. Üks lipnik oligi peal. Tema, kuid ilma relvadeta ja Punase Risti käesidemega. Sest nägin, kuidas saabuvate lendudega käituti. Lennukisse läksid sisse ilma eraldusmärkideta mehed, nõudsid kellegi koti avamist ja nii edasi.

Küsimus: miks käesidemega?

Kalev Timberg: Vaatasin, et ühe lennuga toodi midagi väärtuslikku ja valvesse pandi miilits, kes kantseldas seal neid tüüpe. Kohapealse kogemuse alusel tegin järelduse, et neid punase ristiga tegelasi koheldi kõige paremini. Näiteks näitasime saabudes Gruusia sõjaväelasele Eesti passi. Ta ei saanud sellest midagi aru. Järgmisena näitasin Punase Risti tõendit, mille peale ta mühatas: “Krasnõi krest … aa, vsjo ponjatna!” Ühesõnaga neil on selline hea rahvusvaheline renomee.

Küsimus: nii, et lipnik valvas lennukit?

Kalev Timberg: Nii see oli. Seisis seal trapi otsas. Vahepeal asendas teda keegi lennuki ekipaažist punase ristiga käe peal. Oluline oli see seepärast, et lennuk, mis tuli, oli lumivalge. Ainult registreerimisnumbriga. Tagumise saba peal oli ka üks pääsuke. Seepärast kartsin, et võib tekkida probleem.

Küsimus: sellega teie varustus piirdus?

Kalev Timberg: Ei, ütlesin Birovile, et mingi hulk peaks olema Vana Tallinnat, mingi hulk piiritust ja konjakit. Lisaks peaks olema 200 liitrit kütust, sest grusiinid kohapeal mingit pakkide transporti ei korraldanud. Siis laste toitu. Lõpuks ütlesin, et võtke kaasa umbes 20 tekki, sest võibolla tuleb meil lennukis kaua starti oodata. Kuid õues oli juba jahe. Oktoobri kuu ikkagi. Keelasin raadiojaamade toomise, mida päris alguses töö hõlbustamiseks planeeriti. Kõik raadiojaamade ja fotoaparaatidega tegelased oleksid võinud spioonidena seina äärde sattuda.

Küsimus: miks te alkoholi palusite kaasa panna?

Kalev Timberg: Joogid ei olnud meile ja lõpuks me jäimegi neist ilma. Joogid läksid jagamisele. Kindralitele. Ja kindrali pojale. Birov küsis, et mis ma kodustele ütlen. Ütlesin: mandariini saak oli hea. Sööme mandariine ja et varsti jõuame koju.

Pildil Tammsaare muuseum. Anna Karolini erakogust.

Teeme Eestis elu ohutuks!