//the Header

Üks protsent vabaühendustele?

14. veebruaril 2018. aastal andis Vabaerakond sisse eelnõu Vabariigi Valitsusele, mis tagaks vabaühendustele 1% üksikisiku tulumaksust

Ettepaneku algatajad põhjendavad oma ideed kolme argumendiga, mis toetuvad nende vastavasisulisele alusdokumendile koos empiirilise uuringuga. Nimelt seisvat vabaühenduste ees kolm probleemi: (1) suur avaliku sektori osakaal, (2) vähene erasektori osalus, (3) juhitav demokraatia ja kontrollitud vabaühendused.

Laskumata ettepanekuga soetud poolt- ja vastuargumentide üksikasjalikku kirjeldusse, millega initsiaatorid on juba algust teinud, tooksin siinkohal täiendavalt esile ühe plussi ja ühe miinuse.

Pakutud seadusemuudatuse plussiks oleks kaheldamatult senisest suurem ühiskondlik tähelepanu vabaühenduste olemasolule ja nende tegevusele. Alternatiivselt võiks ju esitada ettepaneku, et vabaühenduste asemel võiks maksumaksjatele anda lihtsalt täiendavat 1% maksuvabastust, mis annaks neile veelgi vabamad käed oma raha edasisel suunamisel. Kuigi pikemas perspektiivis oleks sellisel ideel konkurendina jumet, siis Eesti ühiskondlikku küpsust arvestades on kahtlane, et sellise maksuvabastuse rahad jõuaksid just ühiskondlikku hüve loovatesse vabaühendustesse, mitte aga näiteks täiendavasse eratarbimisse. Samas perioodiline vajadus valida ühe või teise ühingu vahel tekitaks vabaühenduste vastu huvi ka paljudes neis linnastunud inimestes, kes vabaühenduste tegevusest ja kasuteguritest eriti ei tea. Väidan, et selliseid inimesi, kes vabaühenduste poolt loodavast väärtusest midagi ei tea, elab näiteks Tallinna linnas märkimisväärselt palju.

Ettepaneku miinuseks on see, et selles ei käsitleta rakendusmehhanisme. Enamik maksumaksjaid ei tea riigieelarveliste vahendite vabaühendusteni jõudmise köögipoolest mitte just väga palju. Näiteks kui Riigikogu otsustab teie ühingule eraldada nn katuserahadest 100 eurot, siis kas teie ühing saab selle järgmisel päeval kätte? Ei saa. Raha kättesaamiseks tuleb asuda läbirääkimisse teie ühingu valdkondliku ametiasutusega. Näiteks keskkonnaprobleemidega tegeleva MTÜ puhul keskkonnaministeeriumi või mõne selle allasutusega. Läbirääkimiste tulemusena sõlmitakse raha kasutamiseks leping. Kuid nimetatud leping võib ametiasutuse survel olulisel määral erineda sellest, mida Riigikogu saalis rahakasutuse selgitusena lühidalt märgiti. Pole haruldane, et Riigikogu saalis märgitud “tegevustoetuse” selgitusest kujuneb 10-leheküljeline dokument, kus on detailselt märgitud, milliseid tegevusi tohib selle raha eest teha ja milliseid mitte, milliste eesmärkideni peab jõudma ning millised on tulemuslikkuse kriteeriumid. Kõiges selles poleks ehk midagi halba kui ühing saaks oma prioriteedid ise seada. Paraku annab käsulauad tihtipeale ette ministeerium või ametkond, kelle arusaam valdkondlikust arengust kipub nii mõnigi kord põhjalikult erinema selles sektoris tegutsevate vabatahtlike nägemusest. Et mitte öelda koguni nii: ametkonnad üritavad nendesse lepingutesse kirjutada oma ametkondlikke ülesandeid, mille täitmiseks neil endil ressursse napib. Kuidas 1% seadusmuudatus tagab, et vabaühendused saaksid oma rahad kätte ilma pikema jututa, sest kodanikud on oma valikuga ühe või teise seltsi suhtes näidanud üles usaldust, millest võiks Eesi suuruses riigis piisata? Selles on küsimus.

Nii või teisiti loob initsiaatorite samm võimaluse edasiseks debatiks kodanike rolli suurendamisest riigiasjade otsustamisel. See on debatt, mida Eesti vajab.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Teeme Eestis elu ohutuks!