//the Header

Mandariinivälu I: ettevalmistused evakuatsiooniks

Avaldame intervjuu Eesti esimesest rahvusvahelisest päästemissioonist. Kolmeosalise usutluse käesolev osa ilmus ajakirjas "Häire" aastal 2015. Intervjuu teine ja kolmas osa on seni avaldamata.

Jaanuar 2014. Lühikese talve hirmkülm õhtu. Istume Kalev Timbergi kodus ja koorime mandariine. Jutt keerleb Süüria keemiarelvade ja Ukraina lõhenemise ümber. Maidani väljaku üllatuslike võitlusteni on jäänud kuu aega. Samas ei reeda miski, et sellest saabki aasta, mil maailm muutub.

Vestluse peateemaks on siiski Abhaasia 1992. Gruusia filmirezhissöör Zaza Urushadze film “Mandariinid” toob kinodesse täissaale. Välisministeeriumi teenetemärgi värske kavaler Timberg on mees, kellele filmikaadrid küll valgust ei heida, kuid kes eestlastel Abhaasias tegelikult järgi käis. Tegemist oli esimese rahvusvahelise päästeoperatsiooniga Eesti ajaloos. Timberg pajatleb, mina kuulan.

Küsimus: Mida me Abhaasia eestlastest üldse teadsime?

Kalev Timberg: Uurisin veidi Eesti 19. sajandi keskpaiga ajalugu. Sain teada, et Linda ja Estonka kogukondadesse olid sattunud need eestlased, kes läksid Venemaale, Samaara kubermangu. Sealt liikus osa neist edasi Kaukasusse ja Musta mere äärde. Hiljem mõned naasesid Samaara kubermangu. Minu isa on Samaara kubermangust. Seega seostus see küsimus otseselt ka minu suguvõsaga.

Küsimus: Mandariinide filmist võib lugeda välja, et eestlaste päästmine oli Lennart Meri initsiatiiv. Kas see oli ka tegelikult nii?

Kalev Timberg: Noh, jah, filmist tuleb midagi niisugust välja. Filmis on ka lõike, kus küsitakse, et miks te siia veel jäite. Ehk vihjatakse põgenemise erinevatele lainetele.

Esiteks tuletan meelde, et oli 1992. aasta. Kõik olid noored ja oskamatud. Nii meie valitsus kui ka, ma julgen öelda, meie härra president, kes oli äsja valitud.

Meile, päästeametisse tuli lihtsalt teade, et kodakondsus- ja migratsiooniametisse on tulnud Abhaasiast inimesed, kes on astunud läbirääkimistesse Andres Kollistiga. Neile öeldi, et evakueerimine on võimalus, mida kaalutakse ja sellest räägitakse Eesti juhtidega. Saan aru, et toetus saadi taha nii valitsuselt kui ka presidendilt. Lennart Meri tahtis ju kõike teada. Ma ei usu, et valitsus võttis otsuse vastu ilma presidenti informeerimata.

Küsimus: kes need Abhaasiast saabunud inimesed olid?

Kalev Timberg: Päris alguses lahkus Abhaasiast umbes 50 inimest omal jõul. Osa neist jäi Venemaale, osa jõudis Eestisse. Vahepeal käis Abhaasias ka delegatsioon härra Kollistiga. Neil olid kohtumised kohaliku omavalitsuse ja teiste osapooltega. Kuid sellele ei järgnenud koheselt midagi.

Seejärel läks sõjategevus karmiks. Inimeste elud sattusid otseselt ohtu. Tegemist oli kodusõjaga. Siin oli ka usuline tegur. Abhaasid on moslemid ja grusiinid on ristiusku. See mängis olukorra kujunemisele kultuuriliselt kaasa.

Küsimus: mainisite päästeametit. Tänapäeval oleks sellise operatsiooni juhtivasutus ilmselt välisministeerium. Kuidas juhtus, et päästeamet kaasati Abhaasia eestlaste evakueerimisse?

Kalev Timberg: Sündmused hakkasid evakuatsiooni suunas liikuma 1992. aasta septembris. Oktoobriks, mil evakueerimine algas, oli päästeamet juba natuke aega olemas olnud. Enne oli meil siseministeeriumi tuletõrjevalitsus, mis sellisel kujul likvideeriti. Asusime ehitama euroopalikku päästeametit. Käisime läbi Rootsi, Norra, Taani jt lähiriigid. Tegime neist kogemustest oma sünteesi. Kuna “pääste” ühendas kõiki mõeldavaid üksikteemasid, siis nimetasime seda päästeks. Seega olime ideoloogiliselt selliseks operatsiooniks valmis.  

Tol ajal, umbes kuni 1995. aastani tegid inimesed seda, mida nad oskasid. Kui ma tuletan meelde, mis funktsioone ma täitsin päästeameti peadirektori asetäitjana, siis ma arvan, et üle poole asjadest polnud üldse seotud päästeametiga. Isegi mitte laiendatud mõttes. Näiteks kasutati mind ära informatsiooni vahendajana vene sõjaväebaasidest ja ka Paldiskist, kuna mulle oli sealset kinnist tsooni tutvustatud seoses tsiviil- ja militaarvõimude koostööga tuumaõnnetuse korral. See kõik käis põlve otsas ja ilma ressurssideta. Kui oli vaja seadust kirjutada, siis üle kuu aja ei tohtinud küll keegi seaduse peale kulutada. Selle tõttu sattus komisjonidesse muidugi ka inimesi, kes tahtsid lihtsalt kaasa rääkida. Kuid sellest hoolimata oli valmidus väga suur.

Kodakondsus- ja migratsiooniamet palus meilt selle küsimuse lahendamisel abi. Nad pakkusid välja versiooni, et tuleb lihtsalt minna Abhaasiasse, teatada inimestele, kes soovivad lahkuda, et võimalus on avanenud ja seejärel lennata nendega Eestisse. Kuid teades sõjaväelaste mentaliteeti, arvasime me, et niisama lihtsalt see seal ei lähe.

Küsimus: miks te nii arvasite?

Kalev Timberg: Meil käis mitme mehega külas Peeter Koch, kes oli töötanud Suhhumis lennuliiklusteenistuse dispetšerina. Nad ütlesid, et sellisel tasemel ettevalmistusega operatsioonist asja ei saa. Võimalik, et nende kirjeldus oli natuke liiga mustades toonides. Kuid nad tegid meile selgeks, et mingit normaalset lennuliiklust seal ei toimu. Nende eesmärgiks oli see, et evakuatsiooni jaoks oleks tagatud piisav ressurss.

Küsimus: hakkasite endas kahtlema?

Kalev Timberg: Arutasime asja päästeameti peadirektori Harry Heinaga. Esiteks olime nõus, et inimesi tuleb aidata. Ütlesin Harryle, et me võiksime võtta enda peale operatsiooni kohapealse korralduse. Ilmselt tuleb selleks sõita Abhaasiasse kahel inimesel. Harry mõtles ja ütles, et kodakondsus- ja migratsiooniamet võiks seda asja ise teha. Mina arvasin, et nad hakkavad selle asjaga venitama, pärast tulevad arusaamatused. Pealegi on uuel, vastloodud päästeametil võimalik näidata oma võimekust. Harry võttis ühendust Kollistiga. Ta ei olnud vaimustatud meie initsiatiivist.

Ütlesime kodakondsus- ja migratsiooniametile, et operatsiooniks on vaja teha natuke ettevalmistusi, sest kohapeal on sõjaväelased. Täpsemalt endised nõukogude armee ohvitserid. Meie olime just veidi varem saanud teada enda arvamisest reservi. Olime nelja-viiekümnendates mehed. Mehed nagu pullid. Sõjaväelaste puhul respekteeritakse üldist sõjaväelist relvavendlust. See asi toimib. See on kontrollitud.

Küsimus: mis edasi sai?

Kalev Timberg: Migratsioonifondist eraldati raha. Eesti lennufirmadel oli kahesuguseid lennukeid: TU 134 ja TU 154. Eelistasime TU 154, mis on suurem. Leppisime kokku, et kodakondsus- ja migratsiooniamet võtab lennukitega seotud nüansid enda peale. Päästeameti hooleks jääb kohapealne töö.

Küsimus: mida see täpsemalt tähendas?

Kalev Timberg: Seadsime omale kolm ülesannet. Esiteks pidasime vajalikuks täpsustada, kuidas kohapealne võim suhtub sellesse, et evakueerime inimesi. Teiseks: kuidas Gruusia suhtub sõjaväe poolt mobiliseeritud isikute evakueerimisse. Ning viimaks oli meile vaja teada võimalikke piiranguid evakueeritavate pagasile.

Küsimus: Saan aru, et evakuatsiooni meeskond koosnes kahest isikust. Kes oli teine ametnik?

Kalev Timberg: Mati Iila. Valisin tema, sest me mõlemad lõpetasime tsiviilkaitse staabis. Olin tsiviilkaitse staabiülema asetäitja. Mati Iila tuli mereväe baasist. Ta oli lõpetanud mereväe kooli, sõitnud merd. Ühel hetkel taheti teda sõjaväkke. Seal tegi ta ära pommitaja TU16 navigaatori paberid. Pärast sõitis mereväe lennukite peal. Ta oli mereväe baasis komandandiks. Tuli tsiviilkaitse staapi kiirguskeemia luurega tegelema.

Küsimus: teil oli hea omavaheline klapp?

Kalev Timberg: Psühholoogiline muster peab inimesega olema ühesugune. Leppisime kokku, et ükskõik mis peaks juhtuma – ilma teiseta tagasi ei tulda.

Küsimus: kas te leppisite veel midagi kokku?

Kalev Timberg: Tegime omale ka keelud. Rõhutasime, et oleme neutraalse riigi esindajad. Kuulame kõike, mida räägitakse, kuid arvamust ei avalda. Selle vastu eksisid hiljem KMO inimesed, kes asusid küsima ebasobivaid küsimusi. Mõistan, et kui tuldi Eestist välja ja kolm tundi hiljem oldi sõjatsoonis, siis ei lülitunud nende aju lihtsalt ümber. Kui nad Suhhumis trappi mööda alla tulid, siis ütlesin neile, et ärge rohelise peale pissima minge, sest seal on miinid. Viipasin sõrmega okastraadile muruplatsi kõrval. Seal rippusid lehma soolikaid.

Küsimus: kas teil oli ka mingisugune evakuatsioonialane ettevalmistus?

Kalev Timberg: Kaks nädalat enne operatsiooni algust käisime Magdeburgis tsiviilkaitse konverentsil. Seal oli evakuatsioon üks teemadest.

Küsimus: millised dokumendid te endale vormistasite?

Kalev Timberg: Väga erinevaid. Kõigepealt saime volikirja vabariigi valitsuselt, et esindame Eesti Vabariiki ja tegutseme humanitaarabi valdkonnas. Volikirjal oli suur riigivapi pitsat. Samuti käisime Eesti Punases Ristis. Seal oli juhatajaks proua Riina Kabi. Astusime Punase Risti liikmeks. Seejärel saime neilt mandaadi, et oleme Punase Risti esindajad ja täidame eestlaste evakueerimise ülesannet sõjakoldest.

Kuid see ei olnud kaugeltki kõik. Kuivõrd meie lahkumine nõukogude armeest oli sumbuurne, siis olid meie dokumentideks ka nõukogude ohvitseride isikutunnistused.

Ühel hetkel avastasime, et meil ei olnud nõukogu sisepasse, kuid neid oli meil vaja. Sisepassiga olid näiteks lennukipiletid odavama. Selle jaoks läksime politseijaoskonda siin Tallinnas. Seal võeti suurest passide hunnikust mingid passid ja kribiti dokumendid just kui need oleks antud välja juba kunagi varem. Nõukogude välispassid olid Rootsi reisi ajast. Käisime seal koos Ants Laaneotsaga kursustel. Huvitav, et Rootsi kindralstaabi luureosakond näitas meile ära kõik nende väeliigid jt nende armee üksused. Me olime sel ajal veel (nõukogude) pagunite all.

Lugesime läbi ka Genfi konventsiooni. Meid huvitas nende isikute staatus, keda konfliktide käigus saab kanda mittesõdivateks osapoolteks. Seejärel tegime omale Genfi konventsiooni alusel isikutunnistused, mille järgi oleme ÜRO kaitse all. Seal oli märgitud veretüüp, silmade värv ja see, et meil relvad puuduvad. Kiletamine, mille tegime ise, oli viimane samm. See dokument päästis meid mitmel korral.

Ja siis olid meil veel Eesti passid. Meil oli ka Ahbaasia kaitsepaber. Need tuli paigutada erinevatesse taskutesse, et kasutada neid olenevalt sellest, kes meie käest küsis. Tuli pidevalt orienteeruda, millist paberit on parasjagu vaja.

Küsimus: kui midagi oleks valesti läinud, siis kuidas te oleksite põgenema saanud?

Kalev Timberg: Juhul kui midagi oleks valesti läinud, siis üks variant põgenemiseks oli Aerofloti lennukitega. Meil oli üks tuttav piloot, kellega meil olid kindlad kokkulepped. Teine variant oli läbi Vene piirivalve. Oleksime Suhhumist saanud minema piirivalve kaatriga. Kõige nigelam variant oleks olnud tulla kuni Türgi piirini ja läbi Türgi. Selleks, et Türki saada, olid meil kaasas – ma täpselt ei mäleta – kas 200 või 400 dollarit kummalgi, mis oli jagatud kahte ossa. Esimene osa oli lipsu sisse õmmeldud. Teine osa oli tagataskus taskurätiku vahel. See oli ettevalmistus ootamatuteks puhkudeks.

Küsimus: kas te kandsite mingisugust erimärgistust?

Kalev Timberg: Magdeburgi konverentsil anti meile sildid kirjaga “herr Kalev Timberg, Estland”, mille all oli Eesti lipp. Me kasutasime need ära. Kuna meil olid seljas joped, siis me panime need jopede peale. Seda lootuses, et võibolla enne vaadatakse silti ja siis lastakse, mitte vastupidi.

Küsimus: milline oli teie üldine riietus?

Kalev Timberg: Alguses arutasime, kas peaksime sulanduma kohalike oludega. Kuid siis mõtlesime, et see ei ole hea idee. Igasugune väike pettus võib tuua tülisid. Otsustasime, et peame hoopis eristuma. Oleme viisakalt riides, kogu aeg lipsuga. Särk, lips. Lipsu sees dollarid. Ja siis silt rinnas.

Intervjuu II osa avaldatakse märtsis 2018.

Teeme Eestis elu ohutuks!